Peale pikka pusimist sain endale enam vähem uue kodu aga nüüdsest WORDPRESSIS....

LOVE MY GOSSIP

Kuna viimasel ajal on nii populaarne teema Eurovisioon, siis tahaks minagi sellel teemal arvamust avaldada. Vaatasin korralikult algusest lõpuni  ära ainult esimese poolfinaali. Teine vist kuidagi ununes. Okei eile vajutasin ka siis kell 22.00 on telekapuldilt ETV peale, et vaataks finaali ja võib-olla lõpuni. Tuli esimene laul, teine laul, kolmas laul, neljas laul ja teine kanal. Vahepeal kiikasin mis toimub.
Esiteks ma leidsin, et kuna Eestit pole, siis kellele ma ikka kaasa elan. Häid laule oli vast ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Väga paljud laulud olid: "OPS, see meenutab mingit teist laulu." ja mis sellised polnud olid: "OPS, see laulab väga mustalt". Just õega täna rääkisime, et väga paljud olid oma riigi parimad lauljad ja kuidas neid anuti ja paluti, et nad neid esindaks. Siis kui hullud lauljad need teised on?
Teiseks Ukrainal oli hea laul ja kindlasti andsid väga paljud oma "haletuspunkte" sellepärast mis seal riigis toimub. Teine oli Venemaa oma parimad punktid said ta palju punkte, et jumala eest nemad järgmiseks sihtmärgiks poleks.

No ja miks nii palju viha Austria vastu? Kleidiga naine? Keegi just kirjutas, et väga palju punkte aitab see kui palju kõmu ja promo sa suudad endale tekitada. No ma usun, et see habe tekitas piisavalt palju tähelepanu.
Mina isiklikult ei hääletanud ja sellepärast ei nurise ka, kes võitis. Kui shemale siis shemale.

Palju kõmu on olnud sellest et Russell Brand meenutab Austria Eurovisooni esindajat.

Tanja kohapealt siis esimese poolfinaalis oli ta üks parimaid laule ja minuarust oleks ta võinud nii mõnegi teise asemel seal olla. Kuigi jah eks ta oleks olnud ka seal kategoorias:"OPS, see meenutab mingit teist laulu." Aga eks maitsed on erinevad ja tuleb leppida sellega, et läks nagu läks.

30.aprill sai minu silmatera 7-kuuseks. Hommikul kui ärkasime, küsisin talt: "Kaur Morten, nüüd oled sa seitsmekuune, kas sa üllatad ka täna emmet millegagi?" Terve päev aga tagurdas ta edasiminemise asemel ja ainult jonnis (hammaste tõttu). Kuni õhtul mu ema ütles:"NÄGID? ROOMAS!" Ja taaskord mõtlesin, et keegi nägi jälle enne mind. Ja natukese aja pärast nägin ka mina seda ilmaimet. Praegu teeb ta seda muidugi arglikult aga usun, et nädala-kahe pärast hakkab ta pointile pihta saama ja siis muutuvad tempod kiiremaks.
Eile näitasin Skype'is Halarile ka kuidas Kaur Morten edasi läheb. Enim motiveerivad teda - läpakas ja Ipad. Kõik, mida ta tegelikult puutuda ei tohi.
Kuna meil oli videovestlus Halariga, siis Kaur Morten tundis issi ära ja siis läks jutuajamine kohe lahti. Viimase paarinädalaga on ta hakkanud meeletult lalisema - papapa ja emm... Teine rumal komme on tal põristamine, niiet terve ilm on tatti täis.

Maal Halari ema juures.

Kaur Morten ja sugulane Ottomar

Kaur Morten ja sõbranna Diandra

Kaur Morten kiiku nautimas.

Minu vahepealse mitte-postitamise ajal on tegelikult juhtunud ja toimunud päris paljutki. Näiteks sai lõpuks peetud Halari sünnipäev. Halari sünnipäevaga on mul alati hirm, et kuidas me külalised ära mahutame, sest tal on alati meeletult palju külalisi/sõpru. Ja tavaliselt kui kõik lõpuks kohal on ja istuma saanud siis ohkan kergendusest sest kõik on ära mahtunud. Kergendustunne on tavaliselt kuni järgmise kokkusaamiseni. Elame küll majas, aga ega meie hütt nüüd meeletult suur tegelikult polegi. Kuna me ei jää püsivalt siia, siis ei hakka me maja laiendama (kuigi see on vahepeal peast läbi käinud).
Halarile kingiti päris huvitavaid asju, aga mis talle enim meeldis oli - LANGEVARJU HÜPE. Ilmselgelt tekitas see temas rohkem emotsioone kui minu kingitud vestmikud. Lõpuks said nad kokku päris suure kamba, kes temaga kaasa hüppama lähevad. Mina olen liiga "memmar" (nagu Halar vahel tavatseb öelda), et seda teha. Ma usun, et mu peaks käiks alates lennukile minekust kuni maapinna puudutamiseni lihtsalt tuhat stsenaariumit kuidas langevari ei avane.

Lisaks kõigele muule ostsime Kaur Mortenile ka kergkäru. Eelmise käruga oli muidugi komplektis ka kergkäru iste, aga kuna turvahäll on meile väikseks jäämas, sest Kaur viskab pikkust korralikult siis ostustasime uue käru osta ja siis ülejäänud kupatuse kõik müüki panna. Käruks valisime Britton Allroadi. Üheks määravaks kriteeriumiks oli kindlasti hind. See oli üks ainukesi kärusid, mis mulle silma jäi, sest oma hinna suhtes olid tal normaalsed rattad, lamamisasend ja nägi normaalne välja. Lisaks oli seal ka kaks joogitopsi hoidjat, kuhu siis kas lapsele lutipudel panna või kasvõi enda joogipudel.

Kunagi kui minu Kaur Morten veel tilluke oli (mitte et ta nüüd mingi kahemeetrine oleks) siis sõbranna laps ajas juba varbaid omale suhu ja ma ei jõudnud ära oodata, kuna Kaur seda tegema hakkab. Nimetage mind või friigiks aga see tundus lihtsalt nii armas... Ja täna mängisin Kaur Morteniga voodi peal ja ta ajas oma varbaid suhu. Mõtlesin et meil jääb see asi üldse vahele sest ta kasvas aina suuremaks ja vanemaks - tundub juba mission impossible. Ja siis ma karjusin õnnelikult: "Halar issand, Kaur ajab varbaid lõpuks suhu..." ja siis tuli vastuse: "Ta tegi seda juba eile..." Milline pettumus, alati olen mina näinud uusi oskusi ja siis Halarile Norra uudist teatanud, et Kaur tegi nüüd seda ja toda. Ja ma polnudki enam see ESIMENE.
Paistab, et Kaur Morten on endale uue lemmiku leidnud. Kui Halar kodus on tundub, et elu tema süles on palju päikeselisem ja lillelisem - minu süles on torm ja ikaldus.

Mähkmed on sellepärast tagataustal, sest me tegime Kaur Morteniga mähkmesadu.

Ei tea, kellelt Kaur need ilusad sinised silmad on saanud??

Ma miskipärast arvasin, et hakatakse arvama, et ma otsin eelmise postitusega tähelepanu. Ausõna mul pole tähelepanu vaja. Mu elu on niigi ilus ilma, et peaksin kedagi materdama, see oli lihtsalt minu ISIKLIK arvamus :)

Ma ei saa ma PEAN lihtsalt sellel teemal sõna võtma... Põletage mind nüüd tuleriidal või ma ei tea mis ihunuhtlust veel...
Ma olen Malluka blogi päris pikalt jälginud, sest tema postitused on olnud päris huvitavad... Nüüd lugesin tema vaktsineerimise postitust ja ausalt öeldes tekkisid segased tunded. Mari pole vaktsineeritud ja ta väidab et teda ei huvita mis teised tema otsusest arvavad ja igaüks tehku, mis õigeks arvab. Üks ema aga ütles, et tegi vaktsiinid, sest ei viitsinud hakata arstiga taidlema siis sai ta põhimõtteliselt sõimata. No hallo, kui ta ei tahtnud siis ei tahtnud. Või üldse kes kaitsesid seisukohta, et vaktsineerida võiks siis... Palju leidsid (nagu minagi) et artikklis kus ta sõna võttis ei vihjanud keegi et ta epideemia levitaja oleks. Tema aga leidis, et ajakirjanik seda vihjas. Kes siis arstid on - katkusüstijad?
Mina olen oma lapse vaktsineerinud ja  ma ei kahetse et seda tegin. Mind on vaktsineeritud ja elan - haigused maha murdnud pole. EI OLE ka autismi. Nüüd aga tundub, et kui ennast/last ära vaktsineerida siis süstid sa põhimõtteliselt lased sa endale tuberkuloosi või katku süstida. Iga laps on erinev ja alati ei pruugi tervisehädades vaktsiin süüdi olla.
Ma arvan, et paljud emad lähtugu ikkagi oma sisetundest, mitte sellest mida keegi võõras oma blogis kirjutab ja raiub kuidas nii on õige elada. Me kõik võime neid google-arst lugeda silmad punnis, mis sest et tegelt vaikselt kõik naeravad Minu teada ei ole Mariannil meditsiinilist haridust ja selle asemel, et elada selle nimel mida tema kirjutab ja seda igas ilmakaares kummardada, küsige nõu spetsialistidelt. Tema sai laiemalt tuntuks, sest võttis sõna hitleri-emade kohta, mitte et oleks mingi meditsiini auhinna saanud. Või kui sai siis mina seda lugenud pole, nii et ärge olge kitsid ja andke mulle ka mõni link või viide.

Ta ütleb, et vaktsiinid on nõmedad - kohe hulk inimesi ei vaktsineeri lapsi...
Ta ütleb, et käimistoolid on nõmedad - keegi ei vaata isegi lapsele käimistooli. Küsige enne oma arstilt kaua tohib last toolis hoida, et see talle kahju ei tekita. Vaevalt küll, et mänguasjade tootjad mõtlesid: "Issand nii vahva oleks, kui kõik lapsed oleks O-jalgsed või tipiks nagu baleriinid. Teeme õige käimistooli..."

Ei ma ei vihka Mallukat. Ja ma loodan, et mind tõesti nüüd kuskile piinapingile ei panda, sest mul on vaja ikkagi ülesse kasvatada oma laps. Ma loen kindlasti edasi tema postitusi, mis sest et ta mu võib-olla risti lööb (nagu Lipsuke oma vitsad sai).

• Esiteks hirmujuttude pärast (lapsel tekivad O-jalad; laps hakkab varvastel kõndima jne.)
• Teiseks perekonna tuttav, kelle tuttav on oma korda füsioterapeut, kes ütles, et laps peab kõik etapid läbi tegema - käputamine, roomamine ja siis kõndimine
• Kolmandaks ei ole mõtet raisata vähemalt 60€ asjale, mida laps kasutab mõned kuud ainult
• Neljandaks tuleb suvi ja las laps madistab parem õues murul kui toas käimistooli aheldatuna
• viiendaks minu arust oli see lamamistool juba paras nuhtlus... Okei oli mugav ja nüüd kui järele mõtlen oma laiskusest ma panin alati lapse tooli, selle asemel et ta parem maas tekil vegeteeriks või rohkem lihaseid treeniks