Saigi läbi Halari "minipuhkus", ehk nädalake kodus. Miskipärast on alati nii, et nädal mis ta viibib välismaal ja nädal, mis on kodus on täiesti erinevate pikkustega. Äraoleku aeg venib ja venib = kodusoleku aeg silmapilk ja juba ta läheb.

Tujud, millega ma ta ära saadan oleneb täiesti sellest, kuidas me kodus olles läbi oleme saanud. Ma ei hakkagi looma illusioone, et kõik on nii hästi meil ja seda alati - ärkame alati söögiga voodis ja magama läheme peale seda kui oleme 3 tundi kiidulaulu üksteisele laulnud.
Näiteks kui oleme Halariga enamusajast pigem vaielnud ja mõisaid jaganud (mida meil tegelt kummalgi pole) siis ei suuda ma ära oodata kuni ta lõpuks ära läheb. Teinekord on jälle nii, et kui tõesti oleme ainult naernud ja meil on kõik tõesti väga hästi, siis tahaks ma talle kaela langeda, jõgesid nutta, võib-olla ka käeraudadega enda külge aheldada ja öelda: "ÄRA MINE!"
Ja tegelikult on ALATI nii, et ma arvan, et kui Halar pole laevalegi veel jõudnud, tahan ma et ta juba kodus oleks.

Vahest me tõesti tülitseme temaga täiesti mõttetute asjade pärast... olematute mõisate pärast kui nii võib öelda. Mul on häda kui:

• ma puhata ei saa (mis sest, et Halar rabab seal ka niimoodi tööd, et kodus võiks puhata)
• me kuskil väljas ei käi
• Halar koguaeg räägib mina-vormis (mina lähen, mina tulen), sest ma tahaks, et ta ütleks meie ja kaasaks natukene mind ka oma plaanidesse...
• Halar lapsega eriti ei tegele (tegelt ta tegeleb, samas ma kuhjan ise talle muudkui asju, mis kodus tehtud võiks olla)

Nüüd kui ma neid punkte ise loen, siis mõtlen küll, et kuidas ta 4 aastat vastu on pidanud?
Peale seda kui ma lapse osas suu puhtaks rääkisin, hakkas Halar temaga rohkem tegelema küll. Samas ta on mulle öelnud, et võiksin mõni päev kodust ära minna, et ta rohkem saaks tegeleda, sest:
a.) ma kindlasti passiks peale koguaeg ja ei laseks tal eriti rahus lapsega tegeleda (iga naise puhas emainstik ja võib olla ka natukene egoism, et kindlasti just meie saame paremini hakkama)
b.) Halar teab et olen olemas teises toas või samas toas ja muutub laisaks, et küll mina ära teen.

Halar võib lapsega mängida ja tegeleda aga siiski kaka ja söök on rohkem minu rida. Sest jõuame punktini b kus ta teab et mina olen olemas ja küll ma ära teen. Kui mind kodus poleks ta lihtsalt PEAKS ära vahetama mähkme ja last söötma.
Nii, et naised rohkem usku oma meestesse...

Halar ja Kaur Morten

Laupäev avanes kõigil tartlastel ka Auras beebidega pildistamas käia ja seda vee all. Usun, et paljud said inspiratsiooni Malluka blogist nagu ka mina. Kui nägin et Martin Koot on tulemas teadsin, et tahan selle järgi proovida.
Minu suurim mure oli, et tahaks et keegi kaasa tuleks, sest teades oma Kaur Mortenit siis üksi ma käidud ei saa. Palusin õde, sain vastuseks ei, palusin Halarit oli vastuseks ei, lõpuks palusin ühte väga head sõbrannat ja vastuseks oli JAH. Siis ei olnudki mul vaja muud kui maksta ära broneeriguraha (10€) ja lihtsalt laupäeval kohale minna. Esimene grupp (kell 11.00) oli juba täis seega valisin kella 12:00 grupi, mis sobis ka kellaajaliselt mulle tegelikult paremini.

Minu esimesed viis pilti olid sellised, kus mu käed koguaeg peale jäid sest automaatselt tahtsin kuidagi Kauri järgi sööstada. Teise ringiga muutusin juba natukene julgemaks ja mida aeg edasi seda vähem mu süda verd tilkus Kauri heaolu pärast.
Minu sõbranna, aga muudkui vaatas kõiki lapsi, kes vee alla läksid ja ainult ahetas ja ohetas. Pärast fotosessiooni ta ütles küll, et kui ta peaks oma lapse saama siis ta vähemalt teab et ta ei pea nii palju pabistama.

Minu õnneks pidas Kaur väga hästi vastu, kartsin küll, et nüüd läheb kõik vastu taevast, sest ta kipub mind vahest "üllatama". Aga kui vaja paistab, et ta neelab oma eneseuhkuse alla.

Ma jäin fotosessiooniga väga rahule ja kui ma peaks kunagi mingil põhjusel tahtma teist last, siis kindlasti läheksin ka suure kõhuga vee alla pildistama, sest see võimalus on kodulehel täitsa olemas. Ja no kui Kaur on hea poiss siis tahan kindlasti minna teda veel "uputama". Näiteks maikuus on täiesti võimalik Kõrvekülla minna.

Aitäh Halar ilusa üllatuse eest :)

Kaur Morten hakkas neljakuuseks saades magama juba paremini. Paremini selles suhtes, et enam ei ärganud ta iga kolme tunni tagant vaid kaks korda öösel.
Panen ta alati magama poole üheksa - üheksa vahel ja siis ta ärkas kell kolm ja kell kuus ja täiesti ülesse tõusime pool 10. Vahepeal oli ka nii häid aegu, et ärkas ainult kell 6 ja siis pool 10. Nüüd viimased kaks päeva oleme tagasi rännanud aega kui ärkasime iga kolme tunni tagant. Eile öösel ärkasime isegi vahepeal iga tunni aja tagant ja muidugi käib läbi une üks ägisemine.

Mingit kindlat põhjust ma ei teagi mis seda põhjustada võiks. Aga mul on mõtteid:
a.) Halar tuleb koju.
Eelmine kord kui Halar koju tuli, rääkisin ka, et "oi kui hästi Kaur magab..." ja nagu kellavärk - kaks päeva enne Halari koju tulekut + Halari kodusoleku aja magas ta kolme tunni kaupa. Nii kui Halar tagasi läks magas ta jälle hästi.

b.) Kaur Mortenil hakkavad (lõpuks) hambad tulema.
Selline arvamus on tingitud sellest, et viimased päevad ta on olnud viril, sööb megavähe ja lihtsalt vahest karjub südamest ja no mitte midagi ei lohuta teda (naabrid arvavad kindlasti et ma piinan teda) . See et ta kõike ja kõiki lutsutada tahab seda ma väga suureks vihjeks ei pea, sest see tundub selle vanuse juures normaalne, et kõik peab suust läbi käima. No tagasi on ka meie naha sügelemine ja punnikesed - midagi uut proovind pole, mis allergiat võiks tekitada - aga arst ütleski et kui hambad tulema hakkavad siis ägenevad lööbed ja muud sümptomid.

c.) Minu magamaminek
Kaur Morten magab veel minuga/meiega ühes toas, sest leidsime et hoiame teda enda juures poolaastat ja siis kolib ta oma tuppa. No nüüd viimasel paaril päeval korral olen otsustanud, et lähen ka varem magama (varem läksin 12-1), et hommikul lapsega kergem tõusta oleks. Idee on hea, aga teostus küll lonkab. Lähen siis voodisse ja siis hakkab üks vähkremine, teki loopimine - zumba. Ja kui keegi minul nii kõrval vähkreks, ega ise ka hästi ei magaks.

Kaur Morten ja Kendra.