Minu vahepealse mitte-postitamise ajal on tegelikult juhtunud ja toimunud päris paljutki. Näiteks sai lõpuks peetud Halari sünnipäev. Halari sünnipäevaga on mul alati hirm, et kuidas me külalised ära mahutame, sest tal on alati meeletult palju külalisi/sõpru. Ja tavaliselt kui kõik lõpuks kohal on ja istuma saanud siis ohkan kergendusest sest kõik on ära mahtunud. Kergendustunne on tavaliselt kuni järgmise kokkusaamiseni. Elame küll majas, aga ega meie hütt nüüd meeletult suur tegelikult polegi. Kuna me ei jää püsivalt siia, siis ei hakka me maja laiendama (kuigi see on vahepeal peast läbi käinud).
Halarile kingiti päris huvitavaid asju, aga mis talle enim meeldis oli - LANGEVARJU HÜPE. Ilmselgelt tekitas see temas rohkem emotsioone kui minu kingitud vestmikud. Lõpuks said nad kokku päris suure kamba, kes temaga kaasa hüppama lähevad. Mina olen liiga "memmar" (nagu Halar vahel tavatseb öelda), et seda teha. Ma usun, et mu peaks käiks alates lennukile minekust kuni maapinna puudutamiseni lihtsalt tuhat stsenaariumit kuidas langevari ei avane.

Lisaks kõigele muule ostsime Kaur Mortenile ka kergkäru. Eelmise käruga oli muidugi komplektis ka kergkäru iste, aga kuna turvahäll on meile väikseks jäämas, sest Kaur viskab pikkust korralikult siis ostustasime uue käru osta ja siis ülejäänud kupatuse kõik müüki panna. Käruks valisime Britton Allroadi. Üheks määravaks kriteeriumiks oli kindlasti hind. See oli üks ainukesi kärusid, mis mulle silma jäi, sest oma hinna suhtes olid tal normaalsed rattad, lamamisasend ja nägi normaalne välja. Lisaks oli seal ka kaks joogitopsi hoidjat, kuhu siis kas lapsele lutipudel panna või kasvõi enda joogipudel.