Üks päev nostalgitsesime sõbrannaga, sest olin ema juurest ära toonud näiteks mingi 7-8 klassi kirjadevihiku (kui teised kirjutasid üksteistele sedelikeste peal, siis meie hankisime selle jaoks spetsiaalse vihiku). Ja muidugi tõin alla ka portsu CD-sid, kus oli vanu pilte. Muidugi, mida rohkem sõbranna vihikut ette luges, seda rohkem tekkis tunne: "issand miks? miks me olime nii rumalad?"

Üks näide oli näiteks, et sõbranna tahtis kunagi vihikut lugeda, aga meie teise sõbrannaga just kirjutasime et ta tahab, et ärme anna - kuna me just klatsisime teda. Muidugi läbi mõtlemata, et see vihik oli meil mingi 5 inimese peale. Kui sa sedelikese saad ikka hävitada kuidagi viisi, siis noh vihikut sa just ei hävita väga.
Teine asi oli pildid... Ma lihtsalt vaatasin ja vaatasin, et issand kui hea ma nägin välja 3-4 aastat tagasi. Ja ilma kõrge enesehinnanguta võin väita, et nägin tõesti kena välja ja nüüd... ahastus tuleb peale.... Võin väita vist, et minu kohta lause "Oled nagu hea vein, mis aastatega ainult paremaks läheb..." ei kehti. Kõik need tülid ja mured on näole oma jäljed jätnud.

Kunagi kui rasedaks jäin siis veel naersin lause üle, et enam sul enda jaoks aega pole, endale asju ei osta, sest nüüd hakkab kõik tiirlema lapse ümber. Ja et lapsed on üks "kallis investeering". Peas käis ainult mõte: "MIDA IGANES!"
Nüüd peale poolt aastat pean tõdema, et see mida ma ennem naeruväärseks pidasin on nüüd lause, mida tahaksin igale naisele öelda, kes last soovib.
Kui ma vanasti käisin näiteks shoppamas, siis vaatasin endale ja Halarile riideid. Nüüd ainult Kaur Mortenile. Meikimine on nüüdseks minu jaoks nii harv nähtus nagu kuuvarjutus. Minu põhisoeng - juuksed ülesse krunni.


Tervitustega, kolme aasta tagune Kätlin