Saigi läbi Halari "minipuhkus", ehk nädalake kodus. Miskipärast on alati nii, et nädal mis ta viibib välismaal ja nädal, mis on kodus on täiesti erinevate pikkustega. Äraoleku aeg venib ja venib = kodusoleku aeg silmapilk ja juba ta läheb.

Tujud, millega ma ta ära saadan oleneb täiesti sellest, kuidas me kodus olles läbi oleme saanud. Ma ei hakkagi looma illusioone, et kõik on nii hästi meil ja seda alati - ärkame alati söögiga voodis ja magama läheme peale seda kui oleme 3 tundi kiidulaulu üksteisele laulnud.
Näiteks kui oleme Halariga enamusajast pigem vaielnud ja mõisaid jaganud (mida meil tegelt kummalgi pole) siis ei suuda ma ära oodata kuni ta lõpuks ära läheb. Teinekord on jälle nii, et kui tõesti oleme ainult naernud ja meil on kõik tõesti väga hästi, siis tahaks ma talle kaela langeda, jõgesid nutta, võib-olla ka käeraudadega enda külge aheldada ja öelda: "ÄRA MINE!"
Ja tegelikult on ALATI nii, et ma arvan, et kui Halar pole laevalegi veel jõudnud, tahan ma et ta juba kodus oleks.

Vahest me tõesti tülitseme temaga täiesti mõttetute asjade pärast... olematute mõisate pärast kui nii võib öelda. Mul on häda kui:

• ma puhata ei saa (mis sest, et Halar rabab seal ka niimoodi tööd, et kodus võiks puhata)
• me kuskil väljas ei käi
• Halar koguaeg räägib mina-vormis (mina lähen, mina tulen), sest ma tahaks, et ta ütleks meie ja kaasaks natukene mind ka oma plaanidesse...
• Halar lapsega eriti ei tegele (tegelt ta tegeleb, samas ma kuhjan ise talle muudkui asju, mis kodus tehtud võiks olla)

Nüüd kui ma neid punkte ise loen, siis mõtlen küll, et kuidas ta 4 aastat vastu on pidanud?
Peale seda kui ma lapse osas suu puhtaks rääkisin, hakkas Halar temaga rohkem tegelema küll. Samas ta on mulle öelnud, et võiksin mõni päev kodust ära minna, et ta rohkem saaks tegeleda, sest:
a.) ma kindlasti passiks peale koguaeg ja ei laseks tal eriti rahus lapsega tegeleda (iga naise puhas emainstik ja võib olla ka natukene egoism, et kindlasti just meie saame paremini hakkama)
b.) Halar teab et olen olemas teises toas või samas toas ja muutub laisaks, et küll mina ära teen.

Halar võib lapsega mängida ja tegeleda aga siiski kaka ja söök on rohkem minu rida. Sest jõuame punktini b kus ta teab et mina olen olemas ja küll ma ära teen. Kui mind kodus poleks ta lihtsalt PEAKS ära vahetama mähkme ja last söötma.
Nii, et naised rohkem usku oma meestesse...

Halar ja Kaur Morten