Seoses Halari välismaal töötamisega olen harjunud, et väga paljud tähtpäevad pean veetma üksi. Ka näiteks on tüüpiline, et kui meid on sünnipäevale kutsutud siis esindame meid ainult mina ja Kaur Morten. Väga tihti juhtub ka olukordi, kus ta lihtsalt unustab õnne soovida. Okei, ma saan aru, et mehed on ühed kehvemad tähtpäevade meelespidajad, vahest unustan isegi neid ära. Näiteks eelmine aasta unustas Halar mu sünnipäeva ära, kui hakkasid rääkima mis vanemad kinkisid ja muud sünnipäeva juttu, siis päeva lõpus ta soovis ka õnne.
Meil on Halariga tekkinud selline komme, et iga hommik ja õhtu saadame kindlad sõnumid. Hommikuti soovime tere hommikust ja soovime üksteisele ilusat päeva. Õhtuti saadame head ööd sõnumid. Täna hommikul saatsime taas rutiinsed tere hommikust sõnumid... Mõtlesin, et okei Halaril on jälle meelest läinud, et täna naistepäev, no pole midagi. See ei ole nüüd midagi grandiooset, et elu nüüd seisma jääks. Aga aga elul (või siis Halaril) oli minu jaoks üllatus varuks.... Minuni jõudis tema poolt saadetuna hunnik roose ja kommikarp...
Suutsin ainult mõelda, et isegi 1000 km kaugusel ta suudab mind üllatada, minu Halar, kes on no-romantic tüüpi mees. Võib-olla on minu pidev vingumine, et võiks ka natukene romäänsi teha vilja hakkanud kandma.
Täna käisime ka veel Kaur Morteniga väikese (või peaksin ütlema juba suure poisi) sugulase sünnipäeval. Tema esimene päris sünnipäev, kui mitte lugeda neid mini-sünnipäevi. Nimelt sai meie sugulaseraas 1-aastaseks. Sünnipäev peeti mängumaal, kui alguses mõtlesin, et samas ega väga neid lapsi pole kes mängiks reaalselt seal, siis peab tõdema - mängisid kõik. Isegi täiskasvanud. Sünnipäev kestis 2,5 tundi ja Kaur pidas hämmastavalt hästi vastu. Tutvustasin talle mänguasju, millest ta praegu muidugi veel unistada võib - söötmistool, käimistool. Lugesin, et lapsi ei tohiks veel istuma panna kui nad ise istuma ei oska minna. Samas istub ta mul süles ka, nii kaua kui nihelema hakkab. Ema ja isa ostsid talle ka kiigu, aga seal me teda ei hoia eriti pikalt kui paar minutit. Eks see on samas ikka nii, et iga ema ei suuda ära oodata kui laps saab püreesid proovida või roomama hakkab või istuma või kõndima jne. Ja lõpuks kui ta juba kooli läheb siis mõtled: "Issand miks sa nii ruttu suureks kasvasid."
Mina loen juba praegu Kaurile sõnu peale, et ta enam ei kasvaks. Las jääbki selliseks beebiks. Kui eelmisel kuul kaalumas käisime siis oli ta 8600 grammi raske ja 69 cm pikk. Ei tea mina, kuhu tal kasvuga kiire on. Võib-olla võtab eeskuju tema voodil ja mähkimislaual olevast või riietel olevatest kaelkirjakutest.
 |
| Aitäh Halar ilusa üllatuse eest :) |
