Tihti juhtub nii, et kui sa pole inimest pikemat aega näinud ei ole sul temaga mitte millestki rääkida. Oletame, et kohtad kuskil kaubanduskeskuses vana klassivenda või -õde ja ainukesed laused, mis välja tulevad on: "Tere."; "Kuidas sul läinud on?"; "Hästi, aga pean nüüd minema..." Arva on selliseid olukordi, kus sa lihtsalt käid välja: "Äkki lähme istume kohvikus ja lobiseme kui sul aega on?" Noh, nagu filmides tavaliselt kipub olema. Ja siis muidugi te räägite ja räägite ja ei märkagi, et päev on õhtusse läinud.

 

Minul käis reede-laupäev külas sõbranna, kes elab muidu Tallinnas. Me polnud ligi 4 aastat näinud. Minu suurim hirm oli, et vaikust esineb rohkem kui juttu. Õnneks oli kõik täiesti vastupidi.  Arutlesime oma elude üle ja oli ülepika aja täiesti hea meel teda näha. Lõpuks otsustasin poole öö pealt magama minna, sest et kes see last söödab kui silmi lahti teha ei jõua ja vastu ust joostes ja teadvusetult maha kukkudes poleks ka minust mingit kasu. Kui ta järgmise päeva õhtul rongile läks, siis õhtul saatsin veel sõnumi, et ta võiks tihedamini külas käia kui iga nelja aasta tagant.

Okei, selles suhtes, et ma olen käinud ka ise suhteliselt tihti Tallinnas, aga kuna meil on alati mingi kindel siht olnud siis pole leidnud aega, et kokku saada, ja arvestades et inimesed käivad ka tööl siis seda enam on raske aega kokku leppida.

 

Pühapäeval tuli aga külla sõbranna, kellega suhtlen muidugi igapäevaselt. Olin just Kaur Morteni magama saanud, kui järsku kostus uksele koputus. Vaatasime sõbrannaga üksteisele otsa, sest ma ei oodanud kedagi ja keegi ei koputa mulle tavaliselt õhtul uksele. Okei ükskord koputas ja siis oli mingi joodik rongilt vales peatuses maha tulnud ja keeldus meie trepilt lahkumast ja tahtis meie koridoris ööbida. Õnneks oli Halar kodus ja ajas asja korda (ehk kutsus politsei, keda ta ootas ligi tund aega ja lihtsalt pidi joodiku juttu kuulama terve see aeg). Igatahes tagasi siis koputuse juurde, nimelt tegi üllatuse sõbranna, kes valetas et saabub järgmine nädalavahetus alles Eestisse. See oli tõsiselt meeldiv üllatus, arvestades et kuidagi kõik sõbrannad on ära kolinud või kaugeks jäänud. Vahest Halar isegi naljaga "mõnitab" kuidas mul üldse sõpru pole. Nüüd tunnen peale nii sõbrade visiidirikka nädalavahetuse, et teeks neile lapsetoa asemele toa ja paneks kõik sinna kokku elama.