Möödas peaaegu kuuaega. Halar jälle välismaal. Seekord siis Norra ots ja lootus teda näha kuuaja pärast. Hetkel tundub see tõsiselt pikk aeg, aga nüüd kus tööl käin läheb see aeg (loodetavasti) linnulennul.
Periood mil Halar kodus oli tundus mulle, nagu oleksin mõnes Mehhiko seebikas. Lihtsalt mu nimi ei ole ei Maria ega Victoria või Fransesca vms. Erimeelsusi oli lihtsalt niiii palju. Aga praeguseks kõik unustatud nagu alati. Me võime karjuda vihahoos üksteisele igasuguseid asju aga mõne aja pärast juba tõdeme et me ei suuda teineteiseta olla ja lepime ära. Ma ei suuda ta peale 24tundi ka vihane olla. Ei tea kas see ongi armastus? Nüüd on ta ära olnd mingi 36 tundi ja igatsus on juba peal. Raske kohe...

Igatahes LMFAO kontsertil saime käidud. Mina jäin meeletult rahule, samuti Halar. Kuigi ühte esinejat ei olnud suutis see üks mees terve kontserti läbi vedada nii, et ei pannud tähelegi teise puudumist. Mis eriti awsome oli - enamus kontserti külastajatest olid samamoodi riide pand nagu artistidki kannavad. Ja üks vend oli endale samasuguse kasti teinud pähe nagu videotes näha. Tunne oli nagu viibiks mingil stiilipeol. Tahtsin osta endale mingit meenet, et been-there-done-that . Vaatasin T-särki kirjaga "Sexy and i know it" mis maksis 45€ (poleks mu rahakoti autos olnd oleksin soetanud selle), mis on tegelikult naeruväärselt kallis, seega ostis Halar hoopis käepaela roosa kirjaga "Sorry for party rocking" hinnaga 10€. Niiet läheksin veel kontsertile kui võimalus avaneb.

Nüüd hakkan päevi lugema Halari kojutulekuni. Läheks see aeg lennates ja aeg mil ta kodus veniks. Paraku kipub see vaid vastupidi olema.