Täna hakkas ka külm minu(+Halar) autole mõjuma. Hakkasin just proovipäevale sättima ja ei mingit hingetõmmet tema poolt.

Eile tundus see jutt, kui Halar rääkis, et külmaga lihtsalt sõites võin autoga üks hetk teeäärde seisma jääda naljakas ja võimatu. Täna linnapoole sõites oli teeääres 3 diiselsõidukit ja enam ei tundundki see nii võimatu. Täna sain vanemate autoga käidud proovipäeval, homme aga elus nii magus pole ja pean ühistransporti kasutama. Okei mul pole bussidega sõitmis vastu midagi, kui seal pole haisvaid pompse või laiutavaid vanainimesi. Muidugi autoplussiks on ka see, et saad täpseks ajaks minna vajalikku kohta. Näiteks homme, kui lähen bussiga, on mul poolteist tundi aega enne kui ettevõttesse minema pean.

Olen mõelnud minna edasi õppima oma eriala mis ma kutsekoolis omandasin. Kooliks oleks Lääne-Viru Rakenduskõrgkool ja erialaks kaubandusökonoomika. Õppima peaksin ainult 1 aasta. Kõik on väga roosiline, sest et käiksin kaugõppes see tähendaks megavähe koolis käimist (muidugi topeltõppimist). Pisike AGA on aga õppemaksus. Aasta maksis Eesti kroonides 21000. Lisaks muidugi sõidukulud ja internaat. Muidugi oleks mul väga hea sõbranna, kes minuga koos tuleks, niiet selles suhtes lõbusam. Olen mõelnud õppelaenu peale, aga see tundub nii hirmuäratav. Ja kardan muidugi ka seda, et raiskan palju raha selle peale. Ma ei kujuta ette et õpin aasta kalli raha eest ja lõpuks lõpetan ikka kassapidajana. Muidugi haridusest üksi ei piisa et head töökohta saavutada aga ka enda pealehakkamisest. Saaksin ma ainult kindel olla et raha läheb asja ette...

Endiselt ootan ja loendan päevi, kuna mu kallis koju tuleb. 11 päeva ainult jäänud veel teda oodata.