To the fckin Capital City...

Täna on peal meeletu laiskus. Pole viitsinud ennast isegi liigutama hakata arvestades seda et olen üleval olnud 2 tundi.
Eile käisime siis Kertu ja Eneriga Tallinnas. Alustasime oma sõitu õhtul pool 9 ja kohale jõudsime pool 12. Muidugi oli mega segadus terminalidega... või õigemini kiusas meid TomTom. Sõitma hakates panin et ta viiks meid D-terminali juurde aga tema viis meid A-terminali juurde. Pealegi võin ma kuhugi risti teha, sest olin enam kui kindel terve see aeg kui load sain, et ma ei sõida kunagi Tallinna liikluses, aga eile ma seda tegin. Okei liiklus polnud kõige suurem ja värki, aga olen uhke ikka. Muidu olen alati saanud autorooli nihverdada Halari kui vaja Tallinnas liigelda kuhugi ja korra ka oma õe (kellel on olnud minust vähem load). Igatahes näitab see seda, et olen oma hirmust ülesaamas.
Tegime enne Tallinna minekut Jõgeval peatuse Maxima poes, sest mõtlesime et ostame endale süüa, sest olgem reaalsed me jõuame alles kuskil pool 3 tagasi koju. Noo krõpse ja limonaadi/energiajooki just söögiks väga ei nimeta...

Tallinnas mõtlesin, et nii hea oleks kui Halar ka koju tulnud oleks aga ei, pean teda veel pääääris kaua koju ootama. Aga õnneks on see hea, et seekord tahab ta nii koju tulla, et saab kaks nädalat kodus olla, mitte nädal. Sest ütleme nii, et inimest poolteist kuud oodata ja siis nädal aega ainult koos olla on natukene juba mõnitamine/õrritamine.

Tagasiteel panin Eneri poisi rooli... Miks? Sest mul pole öösel metsloomadega just KÕIGE paremad suhted. Olen alla ajanud jänese ja kähriku. Jänes põhjustas mulle eluaegse trauma ja muidugi shoki ja tahtsin ma et auto terveks jääks. Pealegi kui ükskord öösel Halariga Tallinnast tulime seisis keset teed põder ja kui jänes/kährik autol võib olla stange ära lõhub siis põder võtab natukene suurema ampsu.
Koju jõudsime meie Kertuga pool 3 läbi midagi. Enne aga viisime Eneri ja Dima Jõgevale ära. Koduteel arutasime Kertuga oma suhete probleeme. Naljakas meil on samad probleemid, natukene teise süžeega ja erinevate nimedega ainult. Ei tahaks küll mehi halvustada aga tegelikult ei saa nad enne aru kui valesti nendelihapallid käituvad kuni ise samas olukorras lõppude lõpuks on...

Hakkan ennast nüüd ikkagi liigutama, kaua ma saan ikka laiskuserežiimil olen.

This entry was posted on esmaspäev, 23. jaanuar 2012. You can follow any responses to this entry through the RSS 2.0. You can leave a response.

Leave a Reply