Ühaenam kui mingi riidehilbu endale ostan, ja kuulen oma elukaaslase lauset: "Kas sul on tõesti nii palju neid asju vaja?" meenub mulle ainult lause: Naisel ei ole kunagi liiga palju riideid või aksessuaare... Ostsin endale hiljuti ühed Helly hanseni jalanõud. Tundsin lihtsalt, et mul oleks vaja korralike talvejalanõusid, mitte selliseid, et olen 15 minutit kõndinud ja juba tahaks jalanõusid vahetada... Olen oma ostuga megarahul, saapad maksid küll ligi 70€ aga on täiesti seda väärt. Muidugi ei unustanud ma ära oma kallist meest (seda muidugi ema igapäevasel meenutusel: Halaril on teksasid vaja veel. Ja osta talle midagi veel). Ostsingi talle uued teksad, mis tema kojutulekut nüüd ootavad.

Käisin teisipäeval veel autoga hoolduses. Ära oli vaja vahetada mootoririhm ja miskit veel. Naljakas oli, kuidas Halar pabistas kas sain ikka auto ära antud. Ma ei kujuta ette mis saaks valesti minna? Ma saan aru kui ise parandama hakkaks siis võiks vägagi palju valesti minna... Ma ei jaga autodest mitte midagi. Tean ainult kuidas saab ära sõidetud. Usun et kui mul peaks rehv katki minema (ptui-ptui-ptui) jääks ma sellega ka hätta... Ja arvestades palju mu Halar ka kodus viibib (ehk siis üldse mitte), oleksin ma oma katkise rehviga üksi. Ma ei saanud ükskord isegi õli juurde valamiseks mootori juures korki lahti... Rääkida veel rehvivahetusest. Aga võtme üleandmisest professionaalile ei tohiks ju midagi rasket olla? Igatahes nüüd on meie auto korras ja ootab uuesti sõitma minemist. 

Käisin hiljuti geelküüsi paigaldamas endale. Olen väga rahul. Viimati olid mul geelküüned aasta tagasi, siis aga ei suutnud ma kuidagi leida aega et minna hooldusesse ja nii ma need ka ära võtsin. Pluss pani ka mu ema endale geelküüned, temal olid kangasküüned 5 aastat tagasi. Ka tema on väga rahul.

Pühapäeval läheme Eneriga Tallinnasse, tema poisssõbrale laeva peale vastu. Lõpuks... Oleme üritanud juba peaaegu 3 nädalat sinna vastu minna, alguses muidugi Kertule, aga seda ei juhtund. Ja nüüd kui pühapäev kätte jõuab oleme kindlasti megaõnnelikud. Eneri muidugi ka sellepärast et poisssõber tuleb. Ootan nii päeva kuni ka minu Halar tuleb. Tema minekust pea 3 nädalat möödas. Tavaliselt on teada olnud kuna ta ka tuleb, kuid seekord istume mõlemad teadmatuses. Igasuguseid kuupäevi on läbikäinud aga ükski pole selline kuupäev, et õujeasshhh-varsti-ta-tulebki. Kadestan neid, kes saavad kõik päevad oma mehega koos olla, ei pea 6-7-8 nädalat teda koju ootama, saavad nädal koos olla ja siis peavad lehvitama ja jälle ootama. Samas Eesti palkasid vaadates ei jäägi muud üle. Isa ütles ka eile, et kui Eestis normaalsemad palgad oleks ei töötaks ta Norras.

Igatahes sai nüüd pikk postitus... :)) Loodan et on ka midagi lugeda :))