Traumapunktide süsteem ajab mind tõsiselt närvi. Näiteks neljapäeval helistas ema ja küsis, et ega ma veel kinno pole läinud, et õde jõuab klassiga varsti kuutsemäelt, et vaja temaga traumapunkti minna. Läksin siis õele kooli juurde järele. Viisin ta siis traumapunkti. Sõbranna aitas tal siis jope seljast võtta kuna ma lihtsalt ei suutnud ta kätt vaadata. first of all kutsuti ta sisse... tahtsime minna siis sõbrannaga koos, siis üks õde nähvab, et kas kõik on haiged ? okei sellest saime aru, et ruumi vähe... nii siis hakkas õe jooksutamine... lõpuks viidi ta ühte ruumi... kus ta oli 20 minutit... Mulle ei antud mitte mingisugust informatsiooni mis temaga tehakse ja järsku panid kõik arstid kes trauma ruumis olid kabinetti kus mu õde oli... mida ma siis veel tundma pidin? mainin veel seda, et ta on alaealine ja mul kui tema täiskasvanust eestkostjal oleks õigus teada mis temaga tehakse. Mainin veel seda ka et üks kutt sai oma kipsi 5 minutiga... ja alates sellest päevast mina traumapunkti ei lähe... suva kui mul sinna ka hädasti vaja minna... ei lähe sinna ennem kui need arstid natukene inimlikumaks muutuvad....


reedel käisin klubis... läksin siis oma mittetalvise riietusega sõbranna töö juurde, kus kõik kliendid kes poole tunni jooksul käia jõudsid meid vaatasid... (arvatavasti sellepärast, et me olime seelikutega). muidugi said nad aru, et me läheme pidustustele. of kooors oli meil ka mida tähistada...

Viimasel ajal pole ma tegelikult üldse hästi tundnud. Kuidagi raske on olla, kuigi muresid mul tegelikult pole üldse. Pean omale mõne hobi vist otsima.

This entry was posted on teisipäev, 2. veebruar 2010. You can follow any responses to this entry through the RSS 2.0. You can leave a response.

Leave a Reply