See reede oli üks minu kõige ekstreemsemaid potiknõidu elus üldse. Tüdrukud vs. poisid. Poisid võitsid... Sõbrannaga naersime veel hommikul kust tuli selline julgus... aga no peab selliseid asju ka tegema...
Veendusin taas, et mida väiksem seltskond, seda lõbusam võib olla üks koosviibimine ja mida planeerimatam on seda ägedam. I mean, seltskond ei vaju laiali ega midagi ja et planeeritud üritused kipuvad ikka minema sinna-kuhu-päike-ei-paista.
Algul planeerisime üldse sõbrannaga minna peole, aga see plaan lendas vastu taevast... Siis mõtlesime, et läheme lihtsalt piljardit mängima ja lõbutseme. Aga õhtul olid teised plaanid...
Laupäeva veedan nagu näha vaikselt kodus olles. There is no better place than home. Vaatasin päeval filmi "My sister's keeper". Käsi südamel tunnistan, et muutusin emotsionaalseks. Esimesed 10 minutit juba olid nii kurvad.
Kui mina peaksin oma õele doonor olema teeksin seda heameelega. Mis sest et ta vahepeal võib selline närviajav olla, aga ta on mu õde. Ja kuradi hea õde pealegi. Pisinääklused on ju lubatud.
Tahaks nii, et ennast ülesse lüüa ja kuhugi minna. Ja siin kohal ei mõtle ma teps mitte, et make-up näkku ja seelik selga ja peomeeleolus ööklubi poole. Pigem selline kleit, kingad ja väike glamuursem istumine. Miks peavad mu kleidid kõik kapis seisma ja ootama kuna keegi abiellub, vanemaks saab vms...
Uuendus 28-02-10 00:24
Natukene pilte, millega olen hakkama saanud:







Huh, nii imelik, et meil täna täpselt ühesugune päev :D
VastaKustutaMa lihtsalt pidin oma ahastuse siia kirjutama :D:D
kuule jäin ka vaatama just :D
VastaKustuta