Kuna mu sõber kirjutas tõsiselt hea iseloomustuse/kiituse/sissekande minu kohta, siis vastutasuks või tänutäheks otsustasin sama teha, sest tõsiselt midagi nii südamlikku pole mulle juba ammu aega tehtud.
Tutvusin temaga oma puberteedieas. Täpselt sellises etapis, kus ollakse ikka selline metsik teismeline. Sellest hoolimata ei olnud see mingi takistus, et suhtlema hakata. Enivei. Rasketel aegadel on ta alati olemas olnud. Kui olen kurb, siis teeb ta alati tuju heaks. Kui olen vihane, siis leiab ta alati põhjuse miks ma seda olema ei peaks. Kui ma olen rõõmus, siis ta on seda koos minuga.
Küll ta loeb mulle vahest loenguid, aga ta teeb seda sellepärast et ta tahab head.
Tal on supperluks välimus, miks muidu ta tšikkide silmarõõm on. Minu oma ka, aga mitte välimuse pärast vaid sellepärast, et ta on tõesti kvaliteetne inimene.
Alati kui temaga koos pidutseda, siis eales ei oleks ükski pidu kehv. Kui vaja siis ta hoolitseb minu eest.
Ta on nagu vend, keda mul pole kunagi olnud.
Kallis sõber tea, austan sind!
