Maru veider nädal. Teisipäeval läksime K.-ga siis jõulupeole. Tükkaega sebisime omale kleite et minna ja end ülesse ikka lüüa. Jõudsime siis kohale. Läksime saali, seisime seal 10 minutit. Kusjuures ma ei tea, võibolla oleme me vanaks jäänud, aga ikka kui lähed sellisele pidulikumale üritusele mõtled, et pidulikult riide. Viisakalt. Mitte ei pane ööklubi riideid. Aga just enamus oli end pannud diskoriietesse. Tundsime end nii ebakindlalt. Läksime siis kohvikusse istuma, tellisime teed. Rääkisime natukene ja leidsime et sinna me enam kauemaks ei jää. Hakkasime siis sebima endale autojuhti, kes meid sõidutaks, kuni me lähme Atlantisesse afterpartyle. Leidsime. Poest väike viin, ja mahl. Ma imestan et ma oma high-heelsidega jalga ära ei murdnud, kuna väljas oli juba natukene libe. Atlantisesse me ka lõpuks ei jõudnud. Mina olin öelnud et ei lähe. Aga noo mitte ei mäleta.

Kolmapäeval läksin hommikul Eneri juurde ja magasin seal juppjupi haaval. Selline ränk uni oli. Ei pohmakat polnud nagu mõned arvasid. Just nimelt uni. Elus pole sellist und olnud. Või noo on, aga järelikult ei taha meenuda.

Reedel tundsin ennast peale tööd nii kehvasti. Silmad valutasid, olid punased peas. Mõtlesin , et normaalne haigeks ka veel. Lõin kraadiklaasi alla, palavik oli olemas. Jäin siis koduseks. Või no enamvähem.

----
Nüüd siis natukene sellest, et miks selline sissekande pealkiri. Mingi viimased kaks nädalat tundsin ma end natukene suhtes ebakindlalt. Arvasin et võibolla on tunne ajutine. Kuid siis andsid teatud olukorrad ja juhtumised mulle kinnitust et asi pole õige. Alati kui midagi oli valesti, olin mina süüdi. Kui ma temaga ühendust ei võtnud, olin mina süüdi. Selle asemel et ta oleks võinud ise ühendust võtta. Küll püüti mind ümber muuta. Küll ähvardati et kui ma nii ei tee lähme lahku jnejne. Lõpuks sai mul kõrini. Siis sai ta aru, et käitus valesti ja palus andeks. Aga siis oli hilja. Minu piir oli ületatud. Ta palus andeks, andsin. Ma ei tea miks. Siis aga hakkasin teda juba meelega ignoreerima. Ta helistas, ma ei vastanud kõnedele. Jah ma olen kohutavalt kehv suhtelõpetaja. Ma arvan et asi on selles, et ma ei taha et lähedased inimesed haiget saaks. Ja ma vihkan seda iseloomujoont endal. Sellepärast oligi kogusee ignoreerimine minu jaoks justkui põgenemine. Loodan lihtsalt, et ta saab õnnelikuks.