Kohati tundub mulle nagu naised oleks meesteorjad... Ei ma ei mõtle seda, et nüüd pliidi ees seisma ja hoolitsema selle eest, et mehel alati kõht täis oleks. See on mõnesmõttes loogiline, või no tegelikult on mehed paremad kokad. Mõtlen pigem emotsionaalsel tasandil. Miks alati meie peame selle nimel vaeva nägema, et suhe toimiks? Alati olema esimesed, kes ühendust võtavad? Head ööd soovivad?
Räägin täiesti omast kogemusest. Kui toimub selline "sebimise" periood siis võivad mehed valetada sul silmad ja suu täis kõiki ilusaid sõnu, kui aga asi käes on, siis on täpselt selline tunne, justkui tahaks nad öelda: "No pane meie suhe toimima". Kohati ajab see närvi. kohati aga ajab segadusse. Kas tunded mida algul avaldati siis tõesti ei eksisteeri? Või on nad kusagil olemas ja Ta lihtsalt ei julge neid näidata? Samas kui tunded on olemas siis miks kõrvalt "sebida" teisi naisi?
Sõbranna poiss ütleb ikka: "Kannata ära, sa oled ju naine". Aga kusagilt jookseb ju naiste taluvusepiir ka? Või mitte? Ja kas mitte mehed ei peaks kannatama, nad peaksid ju nii emotsionaalselt kui vaimselt olema naistest tugevamad...