Nii alates 1.septembrist algab minu koolivaba aasta. Ja kusjuures ma pole selle üle õnnelik. Võiks ju arvata et oh jesh kooli pole, aga mind see muserdab. Mitte te ma mingi hullem tuupur oleks, aga lihtsalt ma ei taha aastat vahele jätta ja siis umbes kuhugi proovida. Kui te nüüd arvate et ma ei saanud kuhugi kooli siis arvate valesti. Põhimõtteliselt paneb kutsekool natukene hullu. Jutt järgmine:
kevadel said kõik 9nda ja 12nda klassilõpetajad brožüüre SUURTES KOGUSTES. Sain ka mina. Vaatasin et oh ÄRIKORRALDUS, väga supper, et saan veel kodust mitte väga kaugel õppida. Nii sellel polnud ainult taga kas tasuta või tasuline. Ema helistas siis kooli ja öeldi tasuta. Nüüd kui vestlusel käidi, siis nii umbes mainiti et tasuline. Ja ühe semestri hinnaks 21 500 EEK. Kuulge see on ju kutsekooli kohta ULME. Ülikoolis maksad sa sama raha ja isegi vähem , miks ma peaks siis koolis, kus ma isegi ei saa mitte kõrgharidust vaid erikeskhariduse, maksma nii palju?? Leppisime siis emaga ja isaga kokku, et see aasta jääb vahele.

Otsingi nüüd tööd. Isa pakkus välja, et võib sõbralt uurida, kel on oma firma Norras, et äkki saan sinna tööle. Samas tahaks kohutavalt ära siit, aga üksi ei taha minna. Ja tean, et ma ei saa sealt võibolla päris mitu kuud koju, aga ma arvan, et ei suudaks näiteks osadest inimestest kaua eemal olla. Sellepärast vaatan ka Eestis veel tööd. Loodan, et läheb nii nagu minema peab. Selle kõigega meenub Hiina vanasõna:
Kõik juhtub põhjusega.

Kolmapäeval käisimegi Eneriga linnas (minu vestluse pärast), peale vestlust läksime korra ema juurde ja rääkisin temale, mis mulle räägiti. Peale seda sõitsime Eneriga põhimõtteliselt tühja Tartus ringi. Mõtlesime Liisule ka külla minna. Parkisime juba tema maja ette ära ja helistasin siis. Liis muidugi magas veel. No siis me ei hakkanud minema. Peale seda sõitsime Lõunakeskusesse, seal käisime põhimõtteliselt kõik poed läbi. Käisin ka beebipoes. Kujutasime ette et mul sünnib tütar ja Eneril poiss ja siis vaatasime kärusid, riideid ja voodeid. Täitsa lambad eks. Ütleme nii, et päevalõpuks olid mul kõhulihased ja jalad nii valusad.

Stevenil on täna sünnipäev. Öösel kui temaga ja Eneriga väljas käisime, siis mõnitasime teda natukene ala: jah, ega 17 aastased teevad jah nii ja naa... ja niiii iga asja peale.
Laupäeval lubas pidu teha :))

Kolmapäeval lähen Tallinnasse ja olen kuni reedeni. Triinu sünkar. Lubasin ka ühe sõbraga kokku saada, kellega me oleme juba kaks aastat põhimõtteliselt kokkusaamist planeerinud.







Soovitan soojalt kuulata järgmist laulu:
Mary J. Blige feat. Ne-Yo - What love is?

And it feels like joy, and it feels like pain.
And it feels like sunshine, feels like rain.
An excuse for dying, reason to live.
And if you don't know, that's what love is.


Õhtul kirjutan võibolla veel. :))