avastasin ka oma blogi ülepikaaja. ma ei hakka vabandama kui kahju mul on, et ma pole jõudnud midagi kirjutada. miks mul peaks olema kahju, et mul pole aega ja mul käed tööd täis olnud?

vahepeal pole suuremalt osalt midagi juhtunud, peale selle, et olen oma elus rämpsu minema viskanud. rämpsu all mõtlen ma SÕPRU, kes lasevad oma sõbrannasid l**uks ja l**siks sõimata. aitäh. nüüd ma siis tean, kes ma olen.

Kolmapäeval läksin ma Triinule külla Tallinna. kämm hakkas pihta hommikul vara, kui rong tulemata jättis ja asendusbuss saadeti. Jõudsin lõpuks siis kohale. Kurat kas keegi ütleks, miks on rongijaamas oma 3 R-Kioski?? Vihma kätte jäime ka. Nagu ikka unustasin oma tagi maha, millest oleks tohutult abi olnud. Triinu jõudes olime läbimärjad. võino mina olin. Olim kuni õhtuni vihma eest toas peidus. Õhtul läks õnneks ilm ilusaks. Läksime siis lähedasse asuvasse piljardisaali. Haa arvake, kes võitis 4-0... (uhkeuhke) okei, tegelt viimased mängud olid juba kerged lollitamised. aa jaaa maru seksikad küüned sain ka - BLING BLING!

Neljapäeval käisime Pirita rannas pildistamas. Plaaniväliselt lõpetasime me muidugi läbimärjana. Meil polnud plaanis üleni märjaks saada - arvestasime põlvekõrguse veega pigem. Õnneks võtsime muidugi teise paari pükse kaasa, aga wet t-shirt showd tegime bussis siiski. Käppe vahetasime Triinu juures riided. Läksime siis Triinu ema, venna, täditütre ja täditütre pojaga Itaalia restorani. Väike poiss kukkus kohe sebima.

Koju põrutasin 21:15 bussiga. Enne kahteteist olin päris kodus kohe. Isa oli väga kenad joonised teinud majast, milline maja nägema hakkab. Mulle päris meeldis.

Reedel käisime Kalevi sünnipäeval (ta venna, Raivo, sünnipäev ka). veendusin, et issanda loomaaed on karvane. tegelikult ka, seal oli niii palju motomehi, kes olid tõesti karvased. kõige rohkem häiris mind sellel peol ka kahepalgelisus. aa ja ekstaas purjus inimese komplimendist. eales ei läheks ma rõngasse mingi purjus inimese komplimendist. ja eriti ei teeks ma seda kui mul on väga väga kole maine küljes.

ja nagu alati tahetakse mulle külla tulla siis kui ma pole kodus. ja oi kuidas ma siis vandusin, sest seda inimest näen ma tõesti harva. palusin tal siis järgmine päev tulla, aga ta ei helistanud, ega teinud seda ka pühapäeval. vandusin endale, et ei anna alla ja ei helista ka ise. alati olen mina pidanud.

Isa põrutas ka Norrasse. Hm, kelle kallal nüüd võtta annab?