See oli nüüd küll imelik. Öösel ootasin õe kõnet mingi kaheni, normaalsed kuueteistaastased juba helistaks see kell, et järgi minna. Ei midagi. Puhastasin oma näo ära ja viskasin siis voodisse pikali, jäin kõrvaklappidega arvutist muusikat kuulama. Esimene kord suutsin magama jääda, aga ärkasin ülesse, vastasin messengeri teadetele ära ja jäin uuesti magama. Kella poole viie paiku helises telefon - õde. Tõusin püsti, haarasin autovõtmed ja läksin järgi. Terve tee mõtlesin, et kas arvuti käis või ei. Koju tulin nägin, et arvuti oli kinni. Selge. Ja ma ei saanud siiani aru kuidas ta kinni sai.