Reedest kujunes üks kohutavamaid päevi viimase viie aaasta jooksul vähemalt. Kõik sai alguse hommikul pool 12, kui ema ja õega vanatädile külla läksime. Kummaline tundus kõik kui ta maja ette jõudsime. Koer polnud veel välja toodud (tavaliselt toob ta koera välja hommikul pool6-pool7), ajaleht oli ka veel postkastis. Ema koputas uksele , mitte mingit elutegevust. Koputas köögiaknale, lauale hüppas ainult koer. Käis majale tiiru peale - MITTE MIDAGI. Küsis naabrimehelt, kas äkki tema on liikumist näinud. Vastus oli eitav. Emale helistas just tädi , rääkis temaga ja tädi ja onu tulid kohe sinna. Meie läksime õega koju tagasi. Teadsime, et midagi on valesti. Poole tunni pärast helistasin emale ja uurisin kuidas asjad on? Sain ainult vastuseks: Meidaga on halvasti. Edasine stsenaarium on etteteatav... Lõppfinaal on see, et nüüd lamab Meida haiglas koomas, ilma igasuguste lootusteta. Ajukahjustus on niivõrd suur. Oppi ei elaks ta üle. Vasak ajupool on kahjustatud , samuti ka vasakkehapool. Hingab aparaatide abil.

Igasugune tuju on kadunud. Homme lähen viima pabereid järgmisesse kooli... Aga kool on küll viimane asi millest mõelda. Tahaks nii nutta.

Palun saa Meida terveks, :(