Olen vist natukene palju laisk olnud ja oma blogi jälle tükkaega uuendamata jätnud. Elab üle ma arvan :)
Vahepeal oli meil klassiga Tutipäev, sai seda ju ammu oodatud, sest see oli esimene märk, et kooli pole enam asja (muidugi kui väljaarvata konsultatsioonid ja see, et mõningaid hindeid tuleb parandada). Arvan, et see pole minu arvamus ainult, vaid terve klassi, et oma tutipäeva aktuselt ootasime me natukene rohkem. Aga mis olnud see olnud... Peale tutipäeva aktust läksime linna poole suunaga, väike vahepeatus muidugi Lähtel, et juua osta. Linnas käisime uisutamas, või no väike osa meist, peale seda käisime söömas ja läksime pinna peale.

Vasakul pildid:
1.) Auto pagasnik, täis erinevaid kaisuloomi.
2.) Tegelikult peaks see hoopiski esimene pilt olema, sest see oli hommik, kui kõik kokku saime. Hetkel ootame oma viiendat liiget.
3.) Selline oli auto alguses - õhupalle täis, mis paraku maanteel kadumaläksid. TEEME ÄRA koristamistalgudel arvan, et on nüüd mida koristada.
4.) Mäkkus söömas.

Peale tutipäeva, kahe päeva pärast, saabus kõige närvilisem päev iga abituriendi elus - ESIMENE EKSAM - kirjandi kirjutamine. Koolis eksamialgust oodates, olid kõik närvilised, igaüks oma erineval moel. Võin ju julgelt väita, et see pole kõige raskem eksam, lihtsalt peab teemadega vedama. Järgmine eksam juba sellel laupäeval - Inglise keel. Kõige rohkem põen ma bioloogia ja geograafia eksamit. See selleks... igatahes mulle tundub, et kirjandiga läks hästi, aga kui hästi seda näeb juba tulemuste kättesaamisel.

Eile muidugi suutsime Kertuga olla supperaktiivsed ja olime terve päev väljas... Tõestust annavad ka päevitunud jalad ja käed. Jalutasime Kendraga ja käisime ka rulluiskudega sõitmas. viimasti tegime muidugi ainult meie eneriga. Õhtul jäin Kertu juurde ööseks. Tiksusime kuni kella üheni öösel üleval ja vaatasime erinevaid sarju, kuniks muidugi uni võitu sai. Hommikul äratas Kennu muidugi oma lalina ja mootorihääle, ning naeruga ülesse.

Cya bitches!

A ja ega mu digikaamerat näinud pole??