mäletate kui ma rääkisin, kui segaduses ma olin. no see segadus sai täpselt mul sünnipäeval lõpu. üksmeist pidi sellele lõpu tegema ja õnneks polnud see mina. sesmõttes, et kui oleks see mina olnud, siis tundes ennast siis ma tean et ma oleks kahtesema hakanud. aga tõesti natukene oleks võinud päeva valida. pealegi kuulsin ma huvitavaid fakte, nii et ma arvan et mul pole põhjust põdedagi. kui ta juba ei julgenud suhet tunnistada ja muud sellist, siis põhimõtteliselt midagi polnudki. ja mingit kolmandat võimalust ta küll ei saa.
ma arvan, et see mida MINA TUNDSIN polnud üldse mingi armastus/armumine, vaid vajadus olla armastatud. nüüd leidsin ma et on aeg ka enda heaks midagi teha ja millegi nimel pingutama hakata.
emaga on mul jälle tüli. tal kombeks sipelgast elevant teha ja nüüd paanitseb. mina küll mingit süütunnet ei tunne. nägin täna isegi unes kuidas ta mu asjad kokku pakkis.
püsige terved,
k.
