Tegelikult ei meeldi mulle üldse selliseid masendavaid tekste kirjutada, kuid paraku tunnen ma endas et pean seda tegema et saada endas selgust.
Viimastel päevadel olen ma totaalses segaduses olnud. ma pole enam kindel endas ja enda tunnetes, tegelikult ka. võibolla see tunne mis mind alguses valdas oli see, et ma tahtsin et mul oleks keegi. tunne olla armastatud. aga mida rohkem aeg edasi olen ma segaduses. kindlasti mõtlete, et miks sa siis teda ei jäta? sest ma siiski olen temast sisse võetud (vähemalt nii tundub mulle vahepeal). kui ma jälle endas selle otsuseni jõuan, et ta siiski meeldib mulle, siis mulle tundub et tema ei tunne sama. kahtlustan et asi on juba ka kelleski kolmandas. me ei räägi ega suhtle enam nii nagu vanasti. me suhtleme üldse maruharva. liiga harva. vahepeal oleme me nii, et me ei suhtle kaks päeva ja kui lõpuks suhtleme, siis ka paar sõna.
miski pärast on nii, et kui miski on halvasti kipun ma ennast süüdistama, kuigi mina ei pruugi üldse süüdigi olla. ma elan siis paar päeva veel selle segadusega ja siis ma arvan et olen valmis selle vastu midagi ette võtma. kuidagi peab see ju lõppema.