Avasin täna oma silmad kuskil kümne aeg. Äratus oli 10:00. Silmad avasin kümme minutit hiljem. Vaatasin välja, mitte mingit soovi polnud välja minna. Suur tuul ja vihm. Ei ma siiski lubasin, et lähen. Astusingi siis bussijaama poole. Kahekümne minta pärast olin linnas, bussijaamas ootamas Liis, kes mind algul ära ei tundnud. Igatahes kaks kolm tundi rääkisime ja muljetasime eluoludest ja mis vahepeal juhtunud oli. Peale seda läksin emaga oma läätsedele järgi. Nüüd on mul pruunid silmad. Jee. . .

Tegelikult on mu ema marutubli, tema käis täna doonoriverd andmas. Pilti tasku ei pand ja halvasti end ei tundnud. Kingituseks sai purgi mett.

Mul käis mingi mees uksetaga, vaatasin uksesilmast. Ei julgend ust lahti teha. Kes teab mis ta tahtis... Pärast oli mingi PIMP.

Igatahes varsti läheb välja ja teeb paar "kätekõverdust".



byebye,
k.