No kust alustame? kas sellest kui igav oli minu päev? või sellest, et mul on alati õigus...?
Minu päev algas kell 8:50. Ma olin unustanud omale äratuse panna, kella üheksaks, aga see on alati nii, et kui ma unustan äratuse panna ärkan ise samal ajal ülesse. Ma ei maga kunagi sisse. Olgu igatahes kella kümneks pidin tööl olema ja seal 8 tundi istuma ja rabama. uhh, ära väsitab lausa. Jalad tahaks ka massashi. Igatahes vahepeal käis pisikesi lapsi, kes suudavad alati tuju ülesse tõsta. Ka meeldis mulle üks papi, kes käis tiiru peale ja tuli ütles: "Ma ei osta midagi..." hea teada! Vanatädi käis ka ja suutis naerma ajada: " sa oled ikka lapseke nii kõhnaks jäänud... pead rohkem sööma. Sa ei söö ju üldse liha." "söön küll..." "ei söö. sa sured ära nii..." ja eelmine kord oli sama dialoog ja kui ta tema juurde lähen siis ütleb ta alati: "sa oled nii paksuks läinud..." sa siis neist vanadest aru.
Ja ma lihtsalt pean mainima kui õigus ja kui hästi ma ikka inimesi tunnen. Kahju, et inimesed kohe alguses seda ei tunnista, vaid lihtsalt ükspäev end ise paljastavad. hetke emotsioon!

olgu, ma vist ära rattaga sõitma (missest, et jalad appi karjuvad)...
k.


MATT POKORA - THROUGH THE EYES.